Võluva "Füüsika võlu" võlu.

(vt. "Kasulikku lugemist")

  Wisconsini ülikooli professori Robert H Marchi füüsikaloengutest humanitaarlastele välja kasvanud raamat "Füüsika võlu" (Physics for Poets) ilmus äsja kirjastuse Ilmamaa väljaandel Henn Käämbre võrratus tõlkes. Haridusministeerium soovitab seda kasutada füüsika õpetamiseks lisamaterjalina.

  Henn Käämbre märgib eessõnas "Samahästi võinuks seda raamatut nimetada ka füüsikaks filosoofidele, kunstnikkudele või näitlejatele. Erinevalt sadadest teistest füüsika aimendustest on ta kirjutatud spetsiaalselt mitte füüsikahuvilistele lugejatele, vaid pigem neile, kes füüsikat mõnevõrra võõristavad, kuid ometi tahaksid aimu saada selle põhiideedest ning mõttemallidest. Niisiis-teadmishimulistele. Kummatigi on ta oma linnulennulise vaatega ja füüsika filosoofilistele ning kujunemisloolisele aspektile rõhku pannes köitev lugemisvara ka kutselisele füüsikule- uurijale, rääkimata õpetajatest, tudengitest ja ärksamatest õpilastest."

Raamatu tutvustuseks mõned katkendid autori sissejuhatusest:
  1. Teadust peetakse suureks seikluseks. Küllap ta ongi. Kuid kui heauskne õppur asub ses usus tavapärase sissejuhatava kursuse kallale, võib ta peagi end altveetuna tunda. Enamasti on sellised kursused kokku traageldatud tulevaste teadurite ja tehnikainimeste vajaduste järgi, keskenduvad just neile vajalikele oskustele ja kubisevad oskussõnadest. Põneva kraamini jõutakse alles ajapikku, edasijõudnute tasemel. Harva tuleb põnevuse ja seikluse tunne raske ja tüütu töö kaudu.
  2. Füüsika põhialused on läbinud kaks kiire muutumise järku. Nende kohta sobib ehk isegi sõna revolutsioon, kuigi seda pruugitakse nii tihti võõriti. Esimene revolutsioon hõlmas pea terve XVII sajandi ja oli nii põhjalik, et vaevalt saab midagi eelnenust üldse tänapäeva mõistes füüsikaks pidada. Teine on toimunud pea kogu XX sajandi vältel ja päris kindlasti pole ta veel lõpule jõudnud.
  3. Esimese revolutsiooni algatajaks võiks pidada Galileid, tipnes ta aga Newtoniga. (Kõneldes vaid neist, teeme muidugi teataval määral ülekohut nende kahe peategelase paljudele väärilistele eellastele ning järglastele.) See pöörak lõi klassikalise mehaanika, mis on ehk kõigi aegade õnnestunuim füüsikateooria. Kahe sajandi vältel tõukas see teooria kõik oma teelt. Üks nähtus reise järel sai mehaanilise tõlgenduse. XIX sajandi lõpuks oli ta neelamas kogu muud teadust.
  4. See mõju on kahjustanud iseäranis majandusteadust, milles njuutonlik mudel on tänini valdav. Nüüdisfüüsika on meile õpetanud, et hoolimata sellest, kui nupukad on meie teooriad, kui hoolikad mõõtmised või kui võimsad kompuutrid, jääb tulevik alatiseks suuresti ettearvamatuks.
  5. Teine revolutsioon ei ole seni andnud veel midagi nii lahedalt ühtset nagu Newtoni süsteem, sest ta võrsus kahes väga erinevas suunas, nimelt relatiivsusteooriana ja kvantteooriana. Relatiivsusteooria on põhiosas üheainsa mehe, Albert Einsteini looming. Kvantteooriasse andsid oma panuse paljud, sealhulgas ka Einstein. Üldsus peab relatiivsusteooriat millekski pentsikuks ja hoomamatuks, kuid kvantteooria kohta kehtib see sootuks enam.
  6. Kvantteooria hõlmab väga pisikeste asjade maailma, sellal kui relatiivsusteooria objektid on väga suured või väga kiired. Seal, kus mõlemad kohtuvad, väga pisikeste ja väga kiirete elementaarosakeste vallas, pole veel saavutatud harmoonilist ühtsust. Peamine lahendamata mõistatus on üks vanemaid füüsikas, seesama, mis vallandas Galilei revolutsiooni, nimelt gravitatsiooni probleem. Täie õigusega võib öelda, et see on ja jääb meie füüsikalise universumi keskseks müsteeriumiks.
  7. Mõlemaid teooriaid eostas suuresti üks ja sama vaim: inimliku vaatlusprotsessi kriitiline analüüs. Mõlemad käsitlevad nähtusi, mis jäävad väljapoole tavakogemust. Osalt seepärast ongi neid nõnda raske õpetada, sest see, millega nad tegelevad, jääb üpris kaugele sellest, mida võime näha, katsuda või tunda.
  8. Füüsikavallas on kõige tõsisemaks suhtlustõkkeks matemaatika. Füüsika ilu ilmneb täiuslikult vaid siis, kui ta on kirja pandud tema enda emakeeles ja selleks on suuremalt jaolt matemaatika.
  9. Pole midagi pahemat kui alustada mistahes teaduse õpinguid täis aukartust ja hirmu. Nagu enamik riskantseid ettevõtmisi, õilmitseb ka teadus enamasti käsikäes äriga. Seal on paljudel juhtudel rakendatavad teaduslikud meetodid ja probleemide lahendused võivad rikastada nii materiaalselt kui ka vaimselt. Kuid abstraktne teadus, olgu ta oma valdkonnas nii võimas kui tahes, pole ei universaalne ega nõiaväeline. Paljugi sellest, mida inimkond kalliks peab, jääb tema piirest välja. Teadusel on rohkeid saavutusi just tänu sellele, et ta on jäänud oma haarde piiridesse.
  10. Mida teadus peaks meile õpetama, on kahtlus, oskus käsitleda palju sellest, mida peame endastmõistetavaks, hoopis kui harjumusest või eelarvamusest johtuvat või lihtsalt väära. See oleks kõige tähtsam õppetund meie meeletu ja murerohke maailma kodanikule, ja kui see raamat suudab selle tarkuse omandamisele kaasa aidata, on ta oma eesmärgi saavutanud.


Ootame igasugust, mitmesugust (varia lad.) kaastööd, mida teistele huvilistele lugemiseks pakkuda.

Enn Liba
Nõva 13- 9
50106 Tartu
enn@kambja.edu.ee