Varia VII (2004.-2005.)

Isaac Newton (1643-1727)

Katkendeid raamatust Peeter Müürsepp. Kuulsaid XVII-XVIII sajandi matemaatikuid. Tallinn 1975


(eelmine)

1669. a. konstrueeris Newton ja ehitas oma kätega valmis pisikese peegelteleskoobi, mille pikkus oli ainult 15 cm ja peegli läbimõõt 2,5 cm. Teleskoop suurendas 40 korda. Vaatamata väikestele mõõtmetele andis see häid kujutisi. Newton vaatles Jupiteri ja selle nelja kaaslast; Veenusel võis näha faaside muutumist. Vaatluste eesmärgiks oli kindlaks teha, kas üldine gravitatsioon ikka tõepoolest on üldine.
1671. a. sai Newtonil valmis teine, suurem reflektor. Selle pikkus oli umbes 23 cm, peegli läbimõõt 5 cm.
Newtoni valimisel Londoni Kuninglikku Seltsi 1672. a. esitas ta arutamiseks oma teleskoobi ja tööd valguse korpuskulaarteooria alal. 11. jaanuaril 1672. a. valiti ta Kuningliku Seltsi liikmeks. Matemaatika, dünaamika ja taevamehaanikaga tegeles Newton väga tõsiselt, tema süda kuulus aga alkeemiale ning uurimustele ajamääramises ja teoloogias. Nagu Newton ise ütles, pöördunud ta matemaatika poole tihti üksnes puhkuseks.
Aastad 1684-1686 olid tähelepanuväärsed kogu inimmõtlemise ajaloos: suurt osavust üles näidates õnnestus Halleyl lõpuks Newtonit veenda astronoomia- ja dünaamikaalaseid avastusi kirja panema. Tõenäoliselt pole ükski surelik iialgi nii pingsalt ja kestvalt mõttetööd teinud kui Newton oma teose "Loodusteaduse matemaatilised printsiibid" (mida edaspidi nimetame lihtsalt "Printsiipideks") kirjapanemisel. 1686. a. esitas ta "Printsiibid" Kuninglikule Seltsile ja 1687. a. trükiti teos Halley kulul.
Teose keskseks osaks on dünaamika, üldine gravitatsiooniseadus ja selle rakendamine päikesesüsteemi korral. Kuigi infinitesimaalarvutust puhtgeomeetrilises tõestuses ei esine, väidab Newton ühes kirjas, et ta seda gravitatsiooniseaduse avastamisel on kasutanud. Hiljem töötas ta aga kõik ümber geomeetrilisse vormi, et tema kaasaegsed, nagu ta ise ütles, universumi dünaamilist harmooniat vahetult mõista suudaksid.
Järgnevalt tuletas Newton oma gravitatsiooniseadusest Kepleri empiirilised seadused ja näitas, kuidas saab arvutada Päikese ja ka kaaslast omava planeedi massi. Newton lõi ülimalt tähtsa liikumishäirete (perturbatsioonide) teooria: Kuud näiteks ei tõmba ligi mitte ainult Maa, vaid ka Päike ja seetõttu mõjutab ka Päikese külgetõmme Kuu teed. Tänapäeval rakendatakse häireteooriat väga laialt, alates aatomi sisemusest kuni galaktikateni. Newtoni häireteooria rakendamine planeetide liikumise uurimisel viis XIX sajandil Neptuuni ja XX sajandil Pluuto avastamiseni.
"Ebaseaduslikud" komeedidki said üldise seaduse alusel päikese perekonna liikmeteks ja nende liikumine on sellise täpsusega ennustatav, et võime alati välja arvutada nende tagasipöördumise aja.
Newton pani aluse planeetide arengu laialdasele uurimisele lähtudes dünaamika ja üldisest gravitatsiooniseadusest. Ta arvutas välja Maa ööpäevasest pöörlemisest tingitud lapikuse ja tõestas ühtlasi, et planeedi kuju on määratud tema ööpäeva pikkusega. Ta arvutas raskusjõu muutuse sõltuvalt geograafilisest laiusest, tõestas, et kontsentrilistest kerapindadest moodustatud õhukene sfääriline kiht ei avalda mingit mõju väikesele kehale tema sees. Viimasel avastusel on oluline koht elektrostaatikas.
Newtoni teose esimeses köites on esitatud dünaamika põhialused, teises käsitletakse kehade liikumist takistavas keskkonnas ja vedelike voolamist, kolmas sisaldab kuulsat "maailmasüsteemi".
Juba mõni aasta hiljem õpetati Newtoni süsteemi Cambridge’is (1699) ja Oxfordis (1704).
Cambridge hindas Newtoni julgust, sest jaanuaris 1689 saadeti ta ülikooli esindajana Inglismaa parlamenti. Aastatel 1701-1702 esindas Newton uuesti Cambridge’i ülikooli parlamendis. 1703. a. valiti ta Londoni Kuningliku Seltsi presidendiks ja sellesse ametisse jäi ta kahekümne neljaks aastaks, kuni oma surmani. 29. märtsil 1696 asus Newton riigirahapaja ülevaataja kohale. Newtoni ülesandeks riigirahapaja ülemana oli müntimise reformimine ja aastail 1696-1699 saigi uuendus teoks. Selle ülesande täitmise järel anti talle 1699. a. mündimeistri tiitel ja ta määrati rahapaja juhatajaks. 1705. a. tõstis kuninganna Anne Newtoni aadliseisusse, tõenäoselt tunnustuseks tema teenete eest rahaasjanduses, mitte aga teaduslike saavutuste eest.
"Printsiipide" ilmumisele järgnenud aastakümnel oli Newton enam-vähem võrdsel määral tegelnud alkeemiaga, teoloogiaga ja Kuu liikumise teooriaga.
Oma avastuste kohta ütles Newton, et need pole mitte mingi erilise tarkuse, vaid pigem põhjaliku, usina ja kannatliku järelemõtlemise tulemus. Kui talt kord küsiti, kuidas ta avastas gravitatsiooniseaduse, vastas ta: "Vahetpidamata sellele mõteldes."



Oleme nõus levitama ja võimendama Teie või teie leitud väärtmõtteid
enn@kambja.edu.ee


21. veebruaril 2005. a. saabus kaastöö. Meie esitatud teemal kaasa ei räägi, aga huvilistel palun kirja autoriga otse suhelda.
Sõnum on järgmine:
Sattusin leheküljele www.ttkool.ut.ee/nupuvere/f/varia16_2.html
Selle all oli Teie e-posti aadress ühe pakkumisega.
Hiljuti ilmus üks raamat "Kaks majandusteadust: pettus ja majandusteadus". Kuidas hindaksite Teie selle raamatu autori arutlusi ja järeldusi?
Näiteks järeldus: raha ei ole võimalik hoiustada.
Tervitades Kristjan Laes. (Kristjan.laes@ttu.ee)