Katkendeid raamatust Peeter Müürsepp. Kuulsaid XVII-XVIII sajandi matemaatikuid. Tallinn 1975
Lapsena oli Newton üsna nõrguke ja seetõttu sunnitud omavanuste mängudest eemale jääma. Selle asemel et laste tavaliste mängudega aega veeta, leiutas Newton oma isiklikud lõbustused, milles avaldus juba tema geniaalsus. Väidetakse, et Newton polevat olnud varaküps. See võib olla tõsi matemaatika seisukohalt, aga kui see ka muus osas kehtima peaks, siis tuleks mõistele "varaküps" leida uus definitsioon. Newtoni geniaalsust eksperimentaatorina võis kindlasti täheldada juba tema poisipõlve leidlikes mängudes. Leludeks, millega "mittevaraküps" poiss oma mängukaaslaste huvisid "teaduslikumatele" aladele püüdis juhtida, olid näiteks laternatega lohed külaelanike hirmutamiseks, vesirattad, nisu lumivalgeks jahuks jahvatav tuuleveski, päikesekellad ja üks aega näitav puitkell. Lisaks neile andekusele viitavatele tunnustele luges Newton erakordselt palju ja kandis iga liiki salapärased valemid ning huvitavad tähelepanekud oma märkmikku.
Alghariduse sai Newton külakoolis. Isiklikul initsiatiivil oli Newton oma eakaaslastest juba ammu ette jõudnud.
Onu nõudmisel saadeti ta kaheteistkümne aasta vanuselt Granthami keskkooli. Kõigi üllatuseks ei hoolinud Lincolnshirest pärit nooruk koolitööst aga üldse, nii et teises klassis oli ta edukuse poolest viimasel kohal.
Olukorda tõi hämmastava muudatuse järgmine sündmus. Millegipärast ei võinud üks vanem koolipoiss vaikset unistavat Isaacit sallida. Sageli pilkas ta teda ja naeris tema üle. Ühel pärastlõunal läks poiss oma häbematusega kaugemale kui tavaliselt. Ta lõi noort Newtonit valusalt jalaga kõhtu. Isaac sattus niisugusest toorusest raevu, tungis riiukukele kallale ja peksis teda rusikatega meeletult seni, kuni teine pikali kukkus. Läbipekstud ja porine kakleja jooksis häbistatult minema ega kiusanud enam kunagi Isaacit.
Selle vahejuhtumi mõju Newtonile ei piirdunud solvaja peksmisest saadud rahuldusega. Vanem poiss oli temast märksa paremini õppinud. Nüüd otsustas Newton ületada teda ka õppeedukuses. Varsti sai Isaacist parim õpilane kõikides ainetes. Esimest korda elus demonstreeris Newton avalikult, kui terane mõistus tal on. Varem oli ta olnud koolitöö vastu ükskõikne, sest teda huvitas rohkem igasugune käsitöö.
Newtonile omistatakse väljendus: "Kui ma teistest pisut kaugemale nägin, siis sellepärast, et ma hiiglaste õlgadel seisin." Suurimad nendest hiiglastest olid Descartes, Kepler ja Galilei. Descartesilt päris Newton analüütilise geomeetria, mis talle algul raskena tundus; Keplerilt kolm planeetide liikumise põhiseadust, mis too kakskümmend kaks aastat kestnud üliinimliku pingelise arvutustöö tulemusena Tycho Brahe täpsete vaatlusandmete põhjal empiiriliselt oli avastanud; Galileilt võttis ta üle inertsi- ja vaba langemise seaduse, mis said tema enese liikumisõpetuse põhisammasteks.
Oleme nõus levitama ja võimendama Teie või teie leitud väärtmõtteid
enn@kambja.edu.ee